Dr Katri Herman: vanemad saavad ise palju ära teha, et lapse hambumus ei nõuaks ravi

Vale hambumus pole üksnes iluviga, vaid võib kaasa tuua erinevaid probleeme: hammaste kiirema kulumise ja alalõualiigesevalud, aga ka selle, et harjaga ei pääse viltustele hammastele ligi. Milliseid probleeme märgata ja kust murele lahendust leida, kui lapse hambad ei asetse suus nii, nagu peaks?

Dr Katri Herman on Eesti Ortodontide Seltsi president, Põhja-Eesti Regionaalhaigla huule- ja suulaelõhede meeskonna liige ning hinnatud õppejõud. Tema igapäevatöös on üks kesksemaid fookusi just laste ortodontiline ravi. „Ortodondi ja emana mõistan väga hästi vanemate muret laste hambumuse pärast – eriti siis, kui ravi vajav laps ei saa kohe arsti juurde aega,“ ütleb ta. Õnneks on vanemal võimalik õigete soovituste abil lapse häid suuhügieeniharjumusi toetada ning mitmeid hambumuse arenguhäireid ise märgata ja ennetada.

Levinumad ortodontilised probleemid lastel. Kust need alguse saavad?

Paljude ortodontiliste probleemide juured ulatuvad varasesse lapsepõlve, kuid hambaid vaadates neid enamasti kohe ei näe. „Hambumuse kõrvalekaldeid ei põhjusta ainult geenid. Suur osa probleemidest on seotud näopiirkonna funktsioonide häiretega, mis kujunevad elu jooksul,“ selgitab dr Herman.

Näopiirkonna funktsioonid on hingamine, neelamine, mälumine, imemine ja kõne. Kui mõni neist ei toimi õigesti, võib see mõjutada näo- ja lõualuusüsteemi kasvu ja arengut. Näiteks suu kaudu hingamine, mis võib tunduda nohuga kaasneva ajutise nähtusena, võib kujuneda püsivaks harjumuseks ja lõppeda ülalõua kitsenemisega. Samamoodi võib pikale veninud pöidla või luti imemine muuta hambakaare kuju ning põhjustada rist- või valehambumust.

Lapsevanem saab ka ise tähele panna mõningaid märke, mis viitavad võimalikele kõrvalekalletele: kui hambad tunduvad üksteise suhtes nihkes või on väga tihedalt koos, kui lõualuud ei sulgu ühtlaselt või laps hingab pidevalt suu kaudu, tasub pidada nõu hambaarstiga. Kõnehäired, titaneelamine (keel jääb neelates hammaste vahele) ja vale keeleasend puhkeolekus viitavad teistele funktsioonihäiretele ning neid aitab ravida logopeed või müofunktsionaalne terapeut.

„Tähtis on mõista, et mitte kõik hambumusanomaaliad ei vaja kohe ortodondi sekkumist. Kuid mida varem kõrvalekaldeid märgata ja nendega ka spetsialisti poole pöörduda, seda lihtsam on suuremaid probleeme ennetada,“ rõhutab dr Herman.

Väikelaps enamasti ortodonti ei vaja, piisab hambaarstist

Paljud vanemad küsivad, millal tuleks lapsega ortodondi vastuvõtule minna. Vastus pole ühene, sest ortodontiline ravi sõltub nii lapse vanusest, arenguetapist kui ka probleemi iseloomust. Dr Katri Herman ütleb, et esimene spetsialist, kes hambumuse arengut jälgib, on alati hambaarst. „Kui lapsel on mure ja ta koostöövalmidus on hea, võib hambaarst suunata lapse ortodondi juurde. See ei tähenda alati, et kohe alustatakse raviga, aga see annab võimaluse probleemide võimalikku teket jälgida või ennetada.“

3–5aastased lapsed tavaliselt ortodondi vastuvõtule ei satu. Nende kasvu ja arengut kontrollivad regulaarselt perearstid ning lõualuude arengut jälgivad hambaarstid. „Kõige rohkem veedab väike laps aega aga perega. Soovitan ka vanematel tähelepanelik olla ja vajadusel nõu küsida, näiteks kui väikelaps on suuhingaja ehk tal on puhkeolekus suu avatud. Sellisel juhul tasuks pöörduda perearsti või kõrva-nina-kurguarsti poole – nemad oskavad anda soovitusi probleemiga tegelemiseks,“ räägib dr Herman.

Sageli esineb suuhingajatel lastel öise norskamise ja rahutu une tõttu voodis vähkremist, mistõttu ei saa nad korralikult välja puhata. Selle tagajärjel on nad päeval väsinud, loiud ja tujukad. Raskematel juhtudel võib see mõjutada õppimist või põhjustada arengus mahajäämust.

Millal väikelaps vajab ortodonti?

Kui väikelaps on siiski suunatud ortodondi vastuvõtule, hindab spetsialist peamiselt tema näo- ja lõualuude funktsioone: hingamist, neelamist, mälumist ja kõnet. Uuritakse kahjulike harjumuste kohta, nagu pöidla imemine, pikaajaline luti kasutamine või väga pehme toidu dieet. Hambumushäire, näiteks külgmine risthambumus, lõualuude sobimatus või väljendunud asümmeetria, võib juba selles vanuses vajada ka ortodondi sekkumist.

Sageli arvatakse, et piimahammaste pärast pole vaja muretseda või hambad sirguvad iseenesest hiljem, kuid alati see nii pole. Just piimahammaste ja funktsionaalsete harjumuste perioodis on võimalik ennetada keerulisemate probleemide teket hilisemas eas. Hea on meeles pidada, et ortodontilist sekkumisvajadust hindab hambaarst, kes saab vajadusel kiirelt e-konsultatsiooni kaudu ortodondilt nõu küsida.

1. klassi koos esimese panoraamröntgeniga

„Järgmises vanuserühmas, milleks on lapsed 6.–8. eluaastani, tehakse tavaliselt esimene panoraamröntgen,“ selgitab dr Herman. Röntgenpildi abil saab hinnata jäävhammaste arengut: kas on puudu hambaalgeid või esineb hoopis lisahambaid. Samuti jälgitakse lõualuude asendit, näosümmeetriat ja hammaste lõikumise suunda. „Selles vanuses peaksid kõik kahjulikud harjumused, nagu pöidla imemine, väga pehme toidu eelistamine, titaneelamine ja suuhingamine, olema lõppenud,“ rõhutab dr Herman.

„Lapsepõlves on tähtis joosta, mängida ja veeta aega sõpradega – ortodontiline ravi ei pea kuuluma igapäevaellu, kui selleks pole vajadust,“ lisab ta. Samas tasub vanemal tähele panna võimalikke ohte, mis võivad suu ja hammastega seotud vigastusi põhjustada: näiteks batuudid, liumäed, tõukerattad ja kõrgelt kukkumised. Füüsilist aktiivsust ei maksa piirata – see on vajalik arenguks –, kuid samas tuleb tagada ohutus.

Hambumusprobleemid võivad olla ka pärilikud, kuid enamik neist vajab ravi alles jäävhammaskonna tekkimisel. Mõnel juhul on sekkumine siiski vältimatu, näiteks kui alalõug on eespool kui ülalõug või purihambad lõikuvad vales suunas. Ka sellisel juhul hindab ravi otstarbekust esmalt hambaarst, kes vajadusel kaasab ortodondi e-konsultatsiooni teel.

Hambumushäirete sagedus kasvab vanusega

„Teadusartiklid näitavad, et hambumusanomaaliate esinemissagedus tõuseb vanuse kasvades: piimahammaskonnas 20%, vahetuvas hammaskonnas 39% ja jäävhammaskonnas 58%,“ tõdeb dr Katri Herman.

2009. aastal Eestis tehtud uuring näitab, et 3- ja 6aastastest vajab ortodontilist ravi 4–6% lastest, samas kui 12aastaste seas juba 15%. „Iga lapse naeratus on väärt tähelepanu ja hoolt. Varajane märkamisoskus, järjepidev tugi ning teadlik tegutsemine aitavad kujundada tugeva aluse kogu elu kestvale suutervisele. Vanemal on võimalus olla selle teekonna kõige olulisem teejuht,“ tõdeb dr Herman.

Tema sõnum on, et lapsevanemad ei pea olema spetsialistid, kuid nad saavad olla teadlikud toetajad. Lapse õige hambumus kujuneb koostöös arstiga ja selles koostöös on vanemal üllatavalt suur roll.

Praktilised sammud lapse tervema naeratuseni

Kuigi hambumuse areng sõltub suuresti geneetikast ja kasvust, saab vanemgi palju ära teha. Selleks, et probleemi õigel hetkel märgata, on abiks siinne meelespea.

• Toeta lapse ninahingamist. Kui laps hingab suu kaudu, palu arstil kontrollida, kas tegu on meditsiinilise probleemiga.
• Lõpeta kahjulikud harjumused võimalikult vara. Pöidla või luti imemine tuleks lõpetada hiljemalt 2. eluaastaks.
• Paku närimist vajavat toitu. Toored köögiviljad toetavad lõualuude arengut.
• Jälgi keele asendit. Vale keeleasend või titaneelamine vajavad spetsialisti nõu.
• Ole kaasatud suuhügieeni. Alla 10aastase lapse hambapesu vajab vanema järelevalvet. Vanem peaks lapse hammaste puhtuse ise alati üle kontrollima ja hambad vajadusel üle puhastama. Terved, kuid puseriti hambad on alati paremad kui katkised ja hooldamata sirged hambad.

Lugu ilmus veebiportaalis Pere&Kodu

Ortodont dr. Katri Herman